Nii, ma ei tea kas keegi seda loeb, aga sellel tegelikult ei ole tähtsust.
Igatahes teisipäeval sõitis M, Peet oli säärele ilusti tundlik olnud ja külgedelt pehme, mis on väga hea, sest see on ta üks nõrkadest külgedest praegu. Täpsemalt siis just see, et ta oleks külgedelt pehme. Säärele on ta üldiselt tundlik, sõidan trennides ilma steki ja kannuseta. Külgliikumistes ta muidu jookseb ühe küljega üle ratsme ja hakkab kõike muud pakkuma, aga nüüdseks on asi palju parem.
Reedeti on hüppetrenn, seekord jõudsin ise ka hobuse selga. Juba trenni alguses oli hobune hea, eest stabiilne ja pehme. Ei hakanud palju koondusele rõhku panema, rohkem keeramisele ja tagasi-edasi minekule. Soojendus oli mõnsa, nüüd on tunda, kuidas ta madalatel kaa pingutab ja ikka natukene tõukamisele panustab. Muidu ta lihtsalt vedas ennast kuidagi üle, nagu makaron. Ilma stekita sõitmine on õpetanud nii palju sääretööd, finally on jalg ka täiesti (no peaaegu....) paigal. Harjutasime väikeseid pöördeid ja ühtlast tempot. Tuli välja, et ma ei oska hobust normaalselt keerata, või noh kohati kipun üle keerama. Õnneks hobune on nii hea, et hüppab igast asendist igatepidi. Tehnikat peab veel lihvima,aga üldiselt kui võtta kohe ühtlane tempo sisse, siis ta paneb ise enda sammud klappima. Lõpuks tulime kusagil 95 rada, pole sellist kõrgust praktiliselt harjutanudki, kui siis trenni lõpus mõned üksikud korrad. Hobune oli kullatükk, tulime päris mitu korda igasuguste pööretega ja koguaeg puhas. Ta tõukab niiii kõvasti, et holymoly. Vähemalt nüüd on kindel, et tal on tulevikuks kõvasti potentsiaali hea takistussõidu hobune olla ja seda kõrgemal tasemel, kui meeter.
Laupäeval sõitis T, ütles ka, et hobune on hea, aga eest hästi tundlik ja kipub pisut liiga palju ennast kuklast ülesse vedama. Ehk siis nn murrab oma kaela ära ülesse ja on seal.
Täna sõitsin ise, panin tavapärasest pikemad jalused ka, et säärt veel rohkem paigale saada ja sundida ennast hobust stabiilselt edasi sõitma (toetama). Üritasin välimisele ratsmele lükata teda koguaeg, siis saab tasakaalud paika ja on võimalik edasi küsima hakata. Eks ta ole eest pisut ebastabiilne, kuid see on tänu sellele, et ma ilmselt sõidan liiga vähe tagant peale ja käsi pole kaa 100% paigal. Hobune oli muidug täiesti teine, eest pehme ja üritas kõike kaasa teha. Galopis sõitsin esimesed ringid kergemas istakus, lisaks tuli välja, et varem olen ma teda siiski liiga nn "enda peale" võtnud ja kokku, nüüd tegeleme aktiivse galopiga ja tal on tulnud lihast mille abil ta saab ennast kanda. Ehk siis jookseb ise nn "kokku", kui ma stabiilselt istuda suudan. Väga mõnus on sõita, tulime latte kaa paar korda mõlemat pidi. Lõputraavis sain ta kaa finally pika ratsmega ette alla, peaaegu täitsa vastu maad. Ei pakkunudki kordagi ülesse-kõrgele. :)

Panen paar pilti kaa mingitest hobudest, esimesel pildil siis hüppetrennist, kui ma ta kaugelt ära lükkasin ja Peet ennast pisut päästma pidi :).