Teisipäeval sõitis M. Peet oli tubli olnud, ma ei tea, ma ei mäleta midagi mis ta rääkis trenni kohta xd.

Igatahes neljapäeval sõitsin ise, üritasin hobust stabiilseks saada jne, sama asi nagu ikka. Oma arust oli jumala hea ja siis vaatan videot ja oehhhh, see küll see polnud, mis ma lootsin. 

Proovisin trenni lõpus esimest korda penerolli kaa Peeduga, kuna tegu oli hobuse vahega, siis see jäi meile ikkagi pisut kaugeks. Õnneks tal on hea tugev tõuge, et pole probleemi, kuid pisut kõhe on ikka.
Reedel käisime maastikul, võtsime rahulikult ja nautisime ilma. Muidugi ta tudises ja kartis ja oli ähmi täis, lasin tal end tühjaks joosta ja siis oli enamvähem. Kõige jubedam oli muidugi tee kodupoole, suured kivid ja puha. Vähemalt ei tõusnud püsti.
Pühapäeval hüppasin. Ratsastus oli täiega hea, rahulik ja eest pehme, kuid toetas siiski ratsmele ja kontakt oli olemas. Tulin esimest korda süsteemi kaa, no see vahe jäi ka kaugeks. Pean hästi kindla säärega peale sõitma ja tempot hoidma, siis saab üle. Siiski 1 fuleega jääb kaugeks ja kahega läheks alla, ohh joy saab tore olema oma pisikese hobusega võistlustel nende vahedega. Mulle täiega meeldib temaga oksereid hüpata, sest tal on nii võimas tõuge ja siis ta jääbki sinna õhku hõljuma. Ülihea. T-st oli jäänud platsile mingi eriti lolli pöördega lattaed, nii et hüpe ja siis fulee ja järsk kurv paremale. See oli ka ühtlasi kõrge ja koll, sest all olid mingid torbikud. Seega Peedu pani 2 korda blokki seal ees, kolmandat korda olin juba ise ka ebakindel ja sõitsin peale täiega ja unustasin peale takistust oleva kurvi sootuks. Saime ilusti üle ja hobune läks õigele poole ja ise lendasin üle pea sellili liiva sisse. Põrutasin oma niigi haige selja ära, hehh, loodan, et saan üldse sõita see nädal. Igatahes läksin selga tagasi ja tulin uuesti. Seekord ei pannudki alla ja saime kurvi ka ilusti tehtud. Lõpuks tulin rada ka- süsteem, kaks lattaeda, okser ja see loll takistus. Polnudki midagi hullu, hobune oli ka tubli.
Pärast hüppasin veel Suziga ja sõitsin Aaduga. Sain korraliku koolisõidu trenni M-i käest. Oehhhhhh. Selg on väga lollakalt valus, käisin täna trenni andmas ja ei hakanud riskima sadulasse ronimisega.. 

Nii, ma ei tea kas keegi seda loeb, aga sellel tegelikult ei ole tähtsust.
Igatahes teisipäeval sõitis M, Peet oli säärele ilusti tundlik olnud ja külgedelt pehme, mis on väga hea, sest see on ta üks nõrkadest külgedest praegu. Täpsemalt siis just see, et ta oleks külgedelt pehme. Säärele on ta üldiselt tundlik, sõidan trennides ilma steki ja kannuseta. Külgliikumistes ta muidu jookseb ühe küljega üle ratsme ja hakkab kõike muud pakkuma, aga nüüdseks on asi palju parem.
Reedeti on hüppetrenn, seekord jõudsin ise ka hobuse selga. Juba trenni alguses oli hobune hea, eest stabiilne ja pehme. Ei hakanud palju koondusele rõhku panema, rohkem keeramisele ja tagasi-edasi minekule. Soojendus oli mõnsa, nüüd on tunda, kuidas ta madalatel kaa pingutab ja ikka natukene tõukamisele panustab. Muidu ta lihtsalt vedas ennast kuidagi üle, nagu makaron. Ilma stekita sõitmine on õpetanud nii palju sääretööd, finally on jalg ka täiesti (no peaaegu....) paigal. Harjutasime väikeseid pöördeid ja ühtlast tempot. Tuli välja, et ma ei oska hobust normaalselt keerata, või noh kohati kipun üle keerama. Õnneks hobune on nii hea, et hüppab igast asendist igatepidi. Tehnikat peab veel lihvima,aga üldiselt kui võtta kohe ühtlane tempo sisse, siis ta paneb ise enda sammud klappima. Lõpuks tulime kusagil 95 rada, pole sellist kõrgust praktiliselt harjutanudki, kui siis trenni lõpus mõned üksikud korrad. Hobune oli kullatükk, tulime päris mitu korda igasuguste pööretega ja koguaeg puhas. Ta tõukab niiii kõvasti, et holymoly. Vähemalt nüüd on kindel, et tal on tulevikuks kõvasti potentsiaali hea takistussõidu hobune olla ja seda kõrgemal tasemel, kui meeter.
Laupäeval sõitis T, ütles ka, et hobune on hea, aga eest hästi tundlik ja kipub pisut liiga palju ennast kuklast ülesse vedama. Ehk siis nn murrab oma kaela ära ülesse ja on seal.
Täna sõitsin ise, panin tavapärasest pikemad jalused ka, et säärt veel rohkem paigale saada ja sundida ennast hobust stabiilselt edasi sõitma (toetama). Üritasin välimisele ratsmele lükata teda koguaeg, siis saab tasakaalud paika ja on võimalik edasi küsima hakata. Eks ta ole eest pisut ebastabiilne, kuid see on tänu sellele, et ma ilmselt sõidan liiga vähe tagant peale ja käsi pole kaa 100% paigal. Hobune oli muidug täiesti teine, eest pehme ja üritas kõike kaasa teha. Galopis sõitsin esimesed ringid kergemas istakus, lisaks tuli välja, et varem olen ma teda siiski liiga nn "enda peale" võtnud ja kokku, nüüd tegeleme aktiivse galopiga ja tal on tulnud lihast mille abil ta saab ennast kanda. Ehk siis jookseb ise nn "kokku", kui ma stabiilselt istuda suudan. Väga mõnus on sõita, tulime latte kaa paar korda mõlemat pidi. Lõputraavis sain ta kaa finally pika ratsmega ette alla, peaaegu täitsa vastu maad. Ei pakkunudki kordagi ülesse-kõrgele. :)

Panen paar pilti kaa mingitest hobudest, esimesel pildil siis hüppetrennist, kui ma ta kaugelt ära lükkasin ja Peet ennast pisut päästma pidi :).