Käisime ka korra treeningvõistlusel, mis ebaõnnestus tänu minule. Hobune ise on leebelt öeldes pommikindel, ei karda midagi ja kohaneb imeruttu. Tänu sellele võistlusele saime nii mõnedki vead teada, mis on nüüdseks likvideeritud. Tulevikus on kindlasti lootust nii takistus- kui ka koolisõidus, sest liikumised on ju iseenesest väga ilusad ja hüppab ka. Turjast on ta küll pisikene (ponikasvust väljas siiski), aga hüpet jagub (thanks god).
Hetkel oleme jõudnud nii kaugele, et kõik kolm allüüri on puhtad ja rahulikud, ei ole mingit üleliigset siblimist (eriti) ja liikumine on lõdvestatud ning lahtine. :)
Üks pilt minu tagurpidi olevatest kätest ka siis, nautige.. Tegelt vääriks veel mainimast see, et pilt on tehtud ajal, mil ta ainult kahel jalal käis. Tollel "sessioonil" ta seisis vist neljal jalal kokku ainult 10 minutit 30st. Õnneks on nüüdseks probleem lahenenud, thanks to Tuvi, kes hambad korda tegi :).
No comments:
Post a Comment